Armas koolipere! Head tulevat vabariigi aastapäeva!
1918. aasta talvel veeres üle Eesti Vabadussõda ning justkui Vabadussõja mälestuseks on meile üle pika aja antud jälle üks helgem ja heledam talv. Aga kusagil on ikkagi varjud. Seal varjus on Eesti inimesed, kes peavad toime tulema raskete haigustega.
Vabadussõjaga loodud unistuse oleme lõpuks ometi teoks teinud. Eesti rahvas on langenuid ja ohvreid meeles pidanud ja nende loodule tugeva riigi ehitanud. Meie riik ei ole enam vaene. Meie riik ei ole enam üksi. Me oleme osa iseseisvate riikide omavaheliste suhete ning kokkulepete mustrist, sinna mustrisse ühtaegu sobiv, ent samas eristuv, väljapaistev. Just niisugune koht maailmas kaitseb meid ja meie tulevikku. See on välja teenitud asjaliku tööga Euroopa Liidus, NATOs, ÜROs. Jätkugu meil poliitilist vaistu edaspidigi mõista, et oma huve saame parimal moel kaitsta laua ääres, mitte tagantselja kinni lajatatud ukse taga. 103 aastat tagasi, Vabadussõja keerises, olime valdavalt just nimelt uste taga, kust oli vaja sisse pääseda. Päriselt see meil enne Teist maailmasõda ei õnnestunudki. Vabadussõja me küll võitsime oma toonaste liitlaste toel, aga nende toetus polnud sel ajal süsteemne ega järjekindel.
30 aastat on Eesti olnud väga kiire ja omanäolise majandusarenguga riik. Meie arengu aluseks on avatus maailmale, uutele mõtetele, valmisolek osaleda rahvusvahelises koostöös ja oskus seista oma vajaduste eest, mõistes samal ajal ka teiste muresid. Eestist on saanud tuntud lugu. See on riik, mis on rakendanud avalikus elus innovaatilisi lahendusi nagu ei keegi teine, loonud suurepärase ärikeskkonna, rajanud haridussüsteemi. Eesti lugu on täna paljudele eeskujuks ja lootuste allikaks.Muidugi ei oleks meie diplomaatidel võimalik seda lugu jutustada, kui kogu Eesti poleks 30 aastat seda lugu üheskoos loonud. See on meie lugu, kallid Eesti inimesed – ja ta kõlab uhkelt ning meeldejäävalt.
Oma iseseisvuse kaotasime suurte riikide hoolimatusest. Iseseisvuse taastamise järel algas tee taaskord ukse tagant laua taha. Selle tee algus oli raske, kuigi tollal elegantses valges ülikonnas ja enesekindla naeratusega meie ees käinud Lennart Meri seda välja ei näidanud. Näilise kergusega avas uksi see mees, kelle sünnist möödub tänavu 92 aastat.Täna oleme laua taga rohkem kui kunagi varem. Teised ei räägi meie eest - meie räägime iseenda eest. Meid kõiki ühendab tulevikulootus paremast Eestist! Meil kõigil on häid mõtteid, kuidas seda saavutada.
Varsti on taas meie armsa Eesti sünnipäev. Päev, mis kuulub meile kõigile ja seob kokku, ühiseks tervikuks, kalliteks kaaskondseteks kõik, kelle hinge see päev puudutab. Kandku see ühtekuuluvustunne meid läbi raske aja, ning et seda ühtekuuluvustunnet jätkuks ka argipäevadesse!
Hoiame Eestit!
Vanessa Piskunova (10-2)
Vabariigi aastapäeva aktuse kõne 19.02.2021
